So I don’t forget.

October 20, 2005

Lastehaiglas olles mul ei tulnud õhtul uni,
ikka olin üleval ja kuni hommikuni.
Haigla oli varem olnud mingi elumaja —
olid toad ja esikud ja vannitoad, kus vaja.
Minu palat oli kohe vastu vannituba,
uksetahvel aga klaasist, läbipaistvast juba.
Oli aeg, kus enam polnud, kuid ei olnud veel
matti klaasi, jääklaasi — nägi läbi veel.
Õhtul tehti tuled surnuks, lapsed unne jäivad.
Ma ei jäänud, piilusin, kuis õed ja tädid käivad.
Vahekojas põles tuli — üldse mitte hele —
mina olin keskendunud oma ootusele.
Ja ma nägin igal õhtul — kui tal oli mahti — ,
kuidas õde vanni läks ja jättis ukse lahti.
Siis ei teadnud, miks ta jättis, nüüd ma tean, et liiga
palav oli vannitoas, seepärast tegi nii ta.
Miks, ei ole tagantjägi enam oluline,
oli vaid see vaatepilt, see vanniskäigu-ime.
Kuidas viskas kitli varna, kuidas vaatas varvast!
Ihu liikus, vesi tilkus ninast, käest ja karvast.
Ilu igas liigutuses — kaunim luulest, filmist;
olin tummas vaimustuses arstitädi Silvist.
Oligi see kogu ravi. Siis sain haiglast välja.

Ravi kestab.
Tema mõju
ma ei mõelnud välja.

My apologies to Juhan Viiding.

Leave a Reply

XHTML: You can use these tags: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

Powered by WordPress with Hiperminimalist Theme design by Borja Fernandez.

Entries and comments feeds. Valid XHTML and CSS.